Mis on arengupsühholoogia?

Iga natukese aja tagant võid end tabada mõtlemas, kuidas sinust sai täna inimene või miks mõned inimesed teistest erinevalt käituvad. Võib-olla olete mõelnud ka sellele, miks võib rõõmsast lapsest kasvada mässumeelne teismeline või miks inimesed vananedes omaks võtavad erinevaid vaateid, väärtusi või põhimõtteid.

Need on mõned näited küsimustest, mis on arengupsühholoogia aluseks.

Mis on arengupsühholoogia?

Kogu oma elu läbime erinevaid elutähtsaid arenguetappe, milles iga indiviid kasvab ja kohaneb mõnel standardiseeritud ja mõnel ainulaadsel viisil. Arengupsühholoogia valdkond on keskendunud peamiselt inimarengu uurimisele nende eluliste etappide kaudu ning uute ja paremate võimaluste avastamisele, et inimesed saaksid oma potentsiaali maksimeerida igas arenguetapis.

The Ameerika psühholoogiline ühing kirjeldab arengupsühholoogiat kui inimese kasvu ja kogu elu jooksul toimuvate muutuste uurimist, sealhulgas: füüsilist, kognitiivset, sotsiaalset, intellektuaalset, taju-, isiksuse- ja emotsionaalset kasvu. Arengupsühholoogia uurimisel on suur tähtsus õppimise ja kohanemise mõistmisel.

Arengupsühholoogia tegeles algselt peamiselt lastepsühholoogiaga, kuid selle valdkonna ulatus on aastatega laienenud. Täna keskendub see inimese kasvu igale etapile, alates imikueast kuni vanaduseni. Arengupsühholoogia uurib, kuidas imikutel areneb maailmas toimimisvõime, noorukieas ja täiskasvanueas toimuvad muutused ning põhjus, miks inimese keha ja vaim vanemas eas sageli langevad.

Arengupsühholoogia uurimine on ulatuslik ning uusi teaduslikke avastusi igas kasvu ja arengu etapis tehakse sageli. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon avaldab a igakuine eelretsenseeritav ajakiri mille eesmärk on edendada teadmisi arengust kogu inimese eluea jooksul. Ajakiri on andnud märkimisväärse panuse arengupsühholoogia valdkonnas koos märkimisväärsete uurimistulemustega selle kohta kõrge plii tase aidata kaasa madalamale IQ-le, vähendada laste tähelepanu ja laste kahjulikke mõjusid laste vägivalda paljastamine televisioonis ja videomängudes.

dsm 5 skisofreenia määratlus

Arengupsühholoogia teooriad

Arengupsühholoogid uurivad endiselt, kuidas lapsed arenevad ja kuidas nende areng neid hilisemas elus mõjutab. Põhjalikud uuringud lapse arengu valdkonnas on sünnitanud mitmeid teooriaid, mis annavad ülevaate sellest, millised tegurid mõjutavad lapse arengut ja tegevusi, mis maksimeerivad lapse arengut, minimeerides samas võimalikke arengulisi tagasilööke.

Järgnevad on selle valdkonna kõige tunnustatumad teooriad.

Psühhoseksuaalse arengu teooria

Psühhoanalüüsi valdkonna arendamisel tegi kuulus psühholoog Sigmund Freud märkimisväärse panuse arengupsühholoogia, sealhulgas psühhoseksuaalse arenguteooria valdkonda. Freud tegi ettepaneku, et inimese kogemused lapsepõlves erinevatel etappidel mõjutaksid otseselt selle inimese käitumist ja isiksust hilisemas täiskasvanute elus.

Selle teooria kohaselt on viis universaalset arenguastet . Iga etapp on koondunud erogeensesse tsooni, mis on inimese psühhoseksuaalse energia allikas. Igal arenguetapil on teadvuse (kus inimene on teadlik oma vaimsetest protsessidest) ja teadvuseta (vaimsed protsessid, millest inimene ei tea) vahel mingi pinge; see pinge tekib seetõttu, et teadvus töötab sageli alateadvuse allasurumiseks.

Freud uskus, et kui laps läbib edukalt kõik need etapid, kulmineerub areng täiskasvanueas terve isiksusega. Kui aga ei suudeta väljakutsetest ühes etapis edasi liikuda, mõjutab see negatiivselt lapse käitumist täiskasvanuna. Kui teooria oli aastakümneid uskumatult mõjukas, on Freudi psühhoseksuaalse arengu teooria tänapäeval vähem võimeline.

Psühhosotsiaalse arengu teooria

Selle teooria töötas välja tuntud psühhoanalüütik Erik Erikson ja see viitab sellele, et inimese kasvu saab korraldada kõikides etappides alates imikueast kuni täiskasvanuni. kaheksa erinevat etappi . Eriksoni sõnul esitab iga eluetapp eksistentsiaalse dilemma, mida inimene peab positiivsete vooruste saamiseks edukalt läbima. Nende tõkete lahendamata jätmine võib viia negatiivse maailmavaate kujundamiseni, mõjutades veelgi inimese kasvu ja arengut.

Eriksoni psühhosotsiaalne arenguteooria põhineb üldiselt sotsiaalsetel interaktsioonidel ja konfliktidel, mis tekivad igas arenguetapis. Teooria viitab sellele, et positiivse tulemuse saavutamiseks igas etapis on oluline inimese eksponeerimine sotsiaalsele suhtlemisele ja paljudele kogemustele.

Kiindumusteooria

Teise tähelepanuväärse psühhoanalüütiku John Bowlby pakutud kiindumusteooria puudutab peamiselt varajaste sisuliste suhete vajalikkust lapse arengus. Teooria väidab, et need suhted aitavad lapsel moodustada sidemeid paljude inimeste, kohtade või asjadega ning need kiindumused mõjutavad omakorda suuresti edasisi arengumustreid kogu lapse elu jooksul.

See teooria viitab ka sellele, et vajadus sidemete moodustamise järele areneb lapsel loomulikult kui ellujäämisinstinkt, ja selgitab, miks laps tõenäoliselt tõmbaks rohkem suhetesse, mis pakuvad talle mingit füüsilist või psühholoogilist turvalisust.

Sotsiaalse õppimise teooria

Albert Bandura, üks arengupsühholoogia valdkonna pioneeridest, uskus, et lapse areng ei tulene peamiselt otseste kogemuste kaudu õppimisest, vaid modelleerimise ja lihtsate vaatluste kaudu. Bandura teooria viitab sellele, et õppimist saab tõhusalt saavutada, kui kuulata juhiseid käitumise sooritamiseks või tähelepanelikult jälgida tegelikke või väljamõeldud isikuid, kes seda käitumist praktiseerivad.

Kognitiivne arenguteooria

Šveitsi teoreetik Jean Piaget oli praegu laialt aktsepteeritud seisukohal, et lapsed mõtlevad hoopis teisiti kui täiskasvanud. Seetõttu on täiskasvanute ja hooldajate üks roll varustada lapsi sobivate materjalidega, mis aitaksid neil arendada suhtlemisoskusi ja parandada võimet oma tegevuse üle järele mõelda.

Piaget ’sõnul toimub intellektuaalne areng aastal neli etappi , iga etapp koosneb oskustest, mida laps peab enne järgmisse etappi liikumist valdama. Kõigi nende etappide edukas läbimine on vajalik tervisliku mõtte ja käitumisprotsesside arendamiseks.

Eluetapid arengupsühholoogias

Arengupsühholoogia tegeleb võrdselt erinevate eluetappide arengu uurimisega. Kõigis nendes etappides on oluline sündmus, mille inimeselt eeldatakse loomulikult läbi.

1. Sünnieelne areng

See on esimene eluetapp, kus toimub viljastumine ja laps hakkab arenema. Siinkohal tegelevad arengupsühholoogid peamiselt keskkonna- ja toitumisfaktoritega, mis võivad põhjustada sünnidefekte, samuti selliste teguritega nagu ema uimastite kasutamine või pärilikud haigused, mis võivad last sünnituse ajal mõjutada.

2. Varane lapsepõlv

Varajase lapsepõlve faas toob kaasa fenomenaalsed elumuutused ja on ka lähtepunktiks verstapostide jaoks, näiteks keele õppimine, teatud tasemel iseseisvuse saavutamine ja maailma toimimise jälgimine. Selles etapis toimub õppimine järkjärgulise protsessi kaudu ja arengupsühholoogid keskenduvad sellele, et aidata lapsel saavutada täielik füüsiline, kognitiivne ja emotsionaalne kasv.

3. Keskmine lapsepõlv

Selles arengujärgus soovitatakse lapsel kooli algklasside läbimisel rohkem teada saada väljaspool peret toimuvate sotsiaalsete suhete kohta. See on koht, kus lapsed viimistlevad oma motoorseid oskusi ja alustavad teiste lastega suhtlemist. Peamine mure keskeas on tagada, et neid võimeid ei takistaks sotsiaalsed, emotsionaalsed ega käitumuslikud väljakutsed.

millised on sotsiopaadi sümptomid

4. Teismeiga

Noorukiea faas toob kaasa täieliku ülemineku puberteeti, samuti kõrgendatud küpsuse ja iseseisvuse tunde. Selles etapis läbib laps tõenäoliselt psühholoogilise dilemma nii kiire füüsilise ja vaimse kasvu kui ka väliste mõjude, näiteks eakaaslaste surve tõttu. Selle tulemuseks on lapse vajadus omandada kogemusi, mis aitavad lapsel kujundada ainulaadse identiteedi.

5. Varane täiskasvanuiga

Kahekümnendad ja kolmekümnendad on tuntud varase täiskasvanueas. See on koht, kus inimene on psühholoogilises tipus ja selles etapis keskendutakse peamiselt karjäärieesmärkidele ja suhete loomisele. Mõni, kellel on selles etapis raskusi püsisuhete loomisega, võib võidelda üksindustundega.

6. Keskmine täiskasvanuiga

Kolmekümnendate lõpust kuni kuuekümnendate keskpaigani tuntakse keskmist täiskasvanueast, kus vananemine muutub märgatavamaks ja inimese ootused elule hinnatakse ümber ja võivad muutuda realistlikumaks. Selles etapis kipuvad paljud inimesed otsima eesmärgi tunnet ja otsima võimalusi ühiskonda sisukaks panustamiseks.

7. Vanadus

See eluetapp tähistab aega, mil inimene seisab silmitsi vananemisprotsessiga seotud füüsiliste, vaimsete ja emotsionaalsete probleemidega. Selles etapis on levinud probleemid füüsilise tervise probleemid ja vaimne langus.

Arengupsühholoogia ja vaimne tervis

Arengupsühholoogia ja vaimse tervise vahel on kindel seos, sest vaimuhaigus võib mõnikord tuleneda lapseea riskifaktoritest. Välditavate riskitegurite, näiteks uimastitarbimise ärahoidmine võib oluliselt vähendada vaimse tervise seisundi tekkimise võimalusi hilisemates eluetappides.

Lapsed arenevad erinevas tempos, kuid kui laps ei suuda teatud verstaposte täita, võib see olla psühholoogilise seisundi või vaimse puude näitaja. Nendel juhtudel soovitatakse vanematel ja hooldajatel pöörduda arengupsühholoogi poole, kes teeb lapsega tihedat koostööd, et välja selgitada probleemi ulatus ja mõelda välja tõhusad viisid, kuidas laps saaks sellest üle saada või sellega toime tulla. Arengupsühholoogia pakub ka võimalusi noorukite ja täiskasvanute kognitiivsete, käitumuslike ja emotsionaalsete väljakutsete juhtimiseks ja kontrollimiseks.